Eesti linna- ja maarahvastik

Linna- ja maarahvastikku on erinevatel ajajärkudel mõistetud erinevalt. Need mõisted erinevad ka riigiti. Erinevuste aluseks on asulate liigitus.

Kasutatakse kaht jaotust: 1) linna- ja vallarahvastik ning 2) linna- ja maarahvastik. Erinevus on selles, et vallarahvastik hõlmab ka vallasiseste linnade, alevite ja alevike elanikke. Maarahvastik koosneb nüüdisajal ainult külade elanikest. 1945–96 käsitleti linnarahvastikuna linnade ja alevite elanikkonda, maarahvastikuna alevike ja külade elanikkonda. 31. III 2000. aasta loenduse põhjal oli linnade elanikke 923 200 ja valdade elanikke 446 800 (alaline rahvastik). Need andmed erinevad 1. I 2000. aasta arvestuslikust seisust, mille järgi elas linnades 968 200 ja valdades 471 000 inimest. Linna- ja maarahvastiku arvuline eristamine võimaldab välja tuua linnarahvastiku osatähtsuse, mida kasutatakse riigi linnastumise taseme määramisel. 1996. aastast varasemate andmetega võrreldavuse tagamiseks käsitleb Statistikaamet oma arvestuses alevikke maa-asulatena 19. sajandi lõpul kuulusid Eesti alal eksisteerinud vallad ja linnad Eestimaa, Liivimaa, Pihkva ja Peterburi kubermangu. Kokku oli Eesti põhiseaduslikul territooriumil 13 linna, nüüd hallataval territooriumil asus 12 linna (Petserita). 20. sajandi algul, Eesti iseseisvumiseni, linnade arv ei muutunud. 1920.–30. aastail moodustati nii aleveid kui ka uusi linnu. 1922. aasta lõpul oli Eestis 20 linna ja alevit, 1938. aasta algul oli nende arv kasvanud 32-ni. 1938. aastal alev kui asustusüksus kaotati, endised alevid (v.a Võõpsu) said linnadeks (Riigihoidja dekreet 19. IV 1938). 1945 hakati moodustama uusi aleveid ja linnu. Maksimaalselt ulatus nende arv 1959. aasta algul 62-ni. Alevid eksisteerisid omaette haldusüksustena Eesti põhiseaduse vastuvõtmiseni 1992, seejärel said nad 1993 valla või linna staatuse.

Linnarahvastiku muutumine nn vanades linnades
Linn	1881	1897	1922	1934	1959	1970	1979	1989	2000	2010¹
Tallinn	50 500	64 600	122 400	137 800	279 900	362 500	428 500	479 000	400 400	399 340
Tartu	30 000	42 300	50 300	58 900	73 500	91 500	104 400	113 400	101 200	103 284
Narva	11 000	16 600	26 900	23 500	27 600	57 000	72 800	81 200	68 700	65 881
Pärnu	13 000	13 000	18 400	20 300	35 700	44 600	49 600	52 400	45 500	44 083
Viljandi	5 300	7 700	9 400	11 800	18 000	20 500	22 400	23 100	20 800	19 961
Rakvere	3 500	5 900	7 700	10 000	14 300	17 700	19 000	19 800	17 100	16 580
Kuressaare	3 500	4 600	3 400	4 500	9 600	12 100	14 200	16 200	14 900	14 977
Võru	2 700	4 200	5 100	5 300	10 600	15 200	16 800	17 500	14 900	14 376
Valga	4 200	10 900	9 500	10 800	13 300	17 000	18 500	17 700	14 300	13 692
Haapsalu	2 900	3 200	4 300	4 600	8 300	11 000	13 000	14 600	12 100	11 618
Paide	2 000	2 500	3 000	3 300	5 800	7 700	9 600	10 800	9 600	9 761
Paldiski	900	900	1 100	900	3 400	7 000	7 300	7 700	4 200	4 125
Kokku	129 500	176 200	261 500	291 800	499 900	663 300	776 100	853 300	723 700	717 678
Alates 1959. aastast alaline rahvastik, 1970–89 tasandatud andmed
¹ arvestuslik rahvaarv aasta algul

Linna- ja maarahvastiku muutused läbi aegade

Linnarahvastik on suurenenud positiivse loomuliku iibe, positiivse rändesaldo (nii maa ja linna kui ka välismaa ja Eesti linnade vaheline liikumine), linnapiiride laienemise ja uute linnaliste asulate moodustamise tõttu. Kokkuvõttes on linnarahvastiku osatähtsus kasvanud: 1897. aastal oli see 19,2%, 2000. aastal 69,2% (67,4% tolleaegsete omavalitsuslinnade järgi) ja 2010. aastal 69,5% (64,5% omavalitsusega linnades). 1951 oli maa- ja linnaelanike arv Eestis võrdne. 2000. aasta loenduse andmeil elas linnades 68,0, alevites 1,15 ja alevikes 10,06% kogurahvastikust.

Erinevatel ajajärkudel on linnarahvastiku kasv toimunud erinevate allikate varal. 19. sajandi keskpaigani kasvas linnarahvastik aeglaselt. Linnade arv ei muutunud, rahvast lisandus kohalike inimeste maalt linna siirdumise tõttu. Tallinna jmt linna tööstuslik areng kiirenes pärast esimeste raudteede rajamist, sadama olemasolu oli varem soodustanud ka Pärnu ja Narva kasvu. 19. sajandi viimasel kolmandikul ja 20. sajandi esimesel ja teisel kümnendil kasvas 12-s Eesti linnas elanike arv peamiselt teistest Venemaa piirkondadest saabunute varal. Linnadesse tuli elanikke ka nende tagamaalt. Teatud osa andis positiivne iive. 1897–1922 kasvas linlaste arv võrreldavates piirides (hoolimata Esimese maailmasõja ja okupatsioonide põhjustatud inimkaotustest) kahekordseks. 1920. ja 1930. aastatel linnarahvastiku kasv jätkus, kuigi tunduvalt aeglasemalt. Tööstuse mõju oli vähenenud. Linnad täitsid vallaelanike infrastruktuuri vajadusi. Loomulik iive oli linnades negatiivne. Ka välisrände saldo ei suurendanud linnaelanike arvu. Põhiline oli uute linnade ja alevite moodustamine ja maaelanike siirdumine linnadesse. Nagu Eestis tervikuna, vähenes 1940–45 ka linnarahvastik sõjapurustuste, rahulike elanike vangistamise ja väljasaatmise, sakslaste ja rootslaste lahkumise ning eestlaste pagulusse siirdumise tõttu.

1940. aastate teisel poolel toimus linnarahvastiku kiire suurenemine positiivse loomuliku iibe, välisrände, linnapiiride laienemise ja uute linnaliste asulate (eriti alevite) moodustamise tulemusena. Alevi või linna õigused said 1930. aastate lõpul Kirde-Eestis kujunenud tööstuskeskused. 1950–80 linnastumine jätkus. Ligikaudu võrdse osa moodustasid välisränne, maalt linna asumine ja positiivne loomulik iive. 1950. aastatel jätkus uute linnade ja alevite moodustamine. Lisaks tööstuse arengule soodustas linnade kasvu ka haldusfunktsioonide täitmine (1950 loodi 39 maarajooni). Suuremad linnad laiendasid piire, kuna nende äärealadel arenes hoogsalt eramuehitus. 1980. aastail linnastumine aeglustus. Linna–maa rändesaldo muutus nullilähedaseks, maarahvastik stabiliseerus. Linnarahvastik suurenes välisrände ja positiivse loomuliku iibe tulemusena. 1990. aastail, seoses elanike arvu üldise vähenemisega, hakkas linnaelanike arv vähenema. Loomulik iive muutus linnades negatiivseks ja linnad kaotasid elanikke välisrände tagajärjel. Vähenes ka linnarahvastiku osatähtsus.

Analüüsides linna- ja maarahvastiku dünaamikat, selgub, et valdade rahvastik suurenes 19. sajandi lõpuni. Edasi täheldame pidevat vähenemist kuni 1980. aastate alguseni, siis see stabiliseerus ja hakkas kasvama (1983–93), seejärel on see taas vähenenud 1980. aasta alguse tasemeni. Linnaelanike arv kasvas pidevalt 1990. aastate alguseni, siis hakkas vähenema. Vastavalt nüüdsele haldusjaotusele elas 1989 linnades 1 090 200 ja valdades 475 400 elanikku. Linnarahvastiku osa oli vastavalt sellele 69,9% kogurahvastikust. 2000. aasta loenduse andmetel on linnarahvastiku osatähtsus 67,4% (omavalitsuslike linnade järgi). Linnarahvastiku osa kogurahvastikus oli suurim 1987, mil linnades ja alevites elas 71,5% Eesti alalisest rahvastikust.

21. sajandile on iseloomulik vaeglinnastumine, s.t linnaelanikud asuvad elama suurte linnade lähedastesse valdadesse. Tallinnaga külgnevate Viimsi, Harku ja Kiili valla, Tartuga külgnevate Luunja ja Ülenurme valla ning Pärnuga külgnevate Paikuse ja Sauga valla elanike arv on viimase kümne aastaga kasvanud just külgnevate linnade elanike arvel.

Linna- ja maarahvastiku muutumine
Rahvaloenduse või arvestuse aasta	Kokku linnades ja alevites	Linnades	12 vanas linnas	Valdades (1959–89 külanõukogudes)
1881	129 500	129 500	129 500	767 300
1897	176 200	176 200	176 200	796 300
1922	318 100	294 800	261 500	791 900
1934	349 800	323 000	291 800	767 500
1940	362 700	362 000	295 100	750 200
1943				695 000
1947				544 000
1951	490 800¹	443 700	368 000	528 900
1959	671 400	628 400	499 900	521 300
1970	876 600	822 600	663 300	477 700
1979	1 016 800	947 700	776 100	447 700
1989	1 118 800	1 053 800	853 300	446 800
31. III 2000	923 200	923 200	723 700	446 800
Andmed on ümardatud, alates 1959. aastast on näidatud alalist rahvastikku. Alates 1970. aastast on rahvaarv tasandatud
¹Sillamäe alevita

Linna- ja vallarahvastiku (aastani 1989 maarahvastik) muutumine 1922–2000
Aasta	Linnarahvastik		Vallarahvastik
	1934. a piirides	1945. a järgsetes piirides	1934. a piirides	1945. a järgsetes piirides
1922	301 600¹	297 200	7 892 001	746 900
1934	347 800²	342 400	7 645 002	719 900
	349 800¹		7 675 001
1959		675 500¹		5 213 001
1970		881 200¹		4 749 001
		873 900³		4 777 003
1979		1 022 200¹		4 435 001
		1 016 800³		4 476 003
1989		1 118 800²		446 800
31. III 2000		923 200⁴		446 800
¹ faktiline rahvastik
² alaline rahvastik
³ tasandatud alates 1970. aastast (Rahvastikustatistika Teatmik 1994, 4)
⁴ koos vallasiseste linnadega 931 900

Eesti linna- ja maarahvastik